Eskalop Sitsiilia moodi

Ma olen vahepeal aasta vanemaks saanud. Palju õnne siis mulle. Eile sain. Uus aasta tuli hommiku ja kinkidega. Mööda löks Torre de Mauro restoranis. Mõned muljed. Restoran on peen. Muud öelda oleks raske. Teenindus, õhustik ja muu shikk. Aga söök on shit. Võtame meie menüü. Margid tellis solomillo juustukastmega. See oli känts liha juustukastmega. Ja ei muud. Sööd lihtsalt liha. Sööd nii, et vats trummis ja hambavahed toorest verest nõretavat hõrku veisefileed täis. Toore lihaga oleme me juba harjunud, selles pole midagi kummalist. Meile ta ka meeldib. Aga mis häirib, on see, et liha kõrval puuduvad igasugused komponendid, nagu kartul, riis või muu. Kui tellid liha, siis ka närid ainult liha, nagu üks tõeline lihatoiduline. Mina sain entrekoodi. Tellisin küll muud, aga toodi entrecot. Vahet ei ole. Aga see känts oli taldriku suurune. Kõrval umbes kümme liblet friikartuleid ja üks küpse tomat. See oli kõik, ei mingit liialdust. Kui ma selle lõpetasin, oli kõht nii gaase täis ja valulik, et pidin otsad andma. Umbes pool kilo pooltoorest liha oli seal ikka sees. Ok, pool pudelit head Rioja veini ka. Sellisest peenest kohast, sellise hinnatasemega kohast, oleks ausalt öeldes rohkem oodanud. Rohkem maitset, rohkem lisandeid. Ma ei usu, et see on hispaanlaste maitse. See on koka maitse. Las ta nüüd olla.
Edasi kirjutan ma oma leiust. Täna proovisin teha Scaloppe alla Siciliana. Ütlen kohe ära, et päris hea oli. Annaks sellele kümne palli skaalal kaheksa punkti. Serveerisin seda koos ohtras oliiiviõlis ubadega praetud kartulitega.
Tegin liha umbes nii. Võtsin neli viilu kondiga taist sealiha. Ümbes 600 grammi. Praadisin võis kergelt pruuniks. Teisel pannil praadisin oliiviõlis ühe oksa sellerit koos küüslaugu ja sibulaga. Kui oli enamvähem klaasjas, kallasin peale törtsu valget veini. Keetsin kuni vein aurustus. Siis lisasin neli viilutatud tomatit ja väikse purgi musti oliive. Tilga vett. Keetsin umbes kümme minutit. Lõpuks panin liha juurde ja hautasin vaiksel tulel veel kümme minutit. Kõike seda olin enne maitsestanud punase pipra ja soolaga. Sai üks päris terav ja maitsekas lobi. Igatahes midagi väga mitteeestilikku. Ma usun, et ma teen seda veel.
Kui ma küsisin Margiti käest, et kas see toit maitseb sulle rohkem kui paar päeva tagasi tehtud kanaroog, siis arvast ta, et tema eelistaks kana. Maitse asi. Mina mitte. Ma paneks kanale ehk 6-7 punkti. Viga ei olnud, aga ahhetama ka ei ajanud. Teate, kui olete kanasõbrad, võite proovida. Roa nimi on Pollo al Chilindron.
Tegin seda nii. Pruunistasin oliiviõlis viissada grammi kanafileed. Saage aru, hispaania köök põhineb oliiviõlil. Kui ma midagi praen, siis kindasti oliiviõiliga. Teise panni peal hautasin sibulat ja küslauku. Kui asi tehtud, lisasin neli hakitud tomatit ja paar rohelist paprikat. Siis tuld nii kümme minutit. Seejärel liha sisse ja veel m6ned minutid ühispraadimist. Ja siis sink, hispaania oma jamon. Ma küll ei tea, kuidas seda Eestisse saada. Siin on see A ja O. Eestlasele esialgu kindlasti veidi võõras. Liha on ju kuvatatud. Lõpuks kõige peale klaasitäis punast veini.
Vot punase veiniga on see jama, et ta rikub kanafilee värvi. See jääb selline punakas ja meenutab pigem tumedamat liha. Mõne nõrganärvilise võib see eemale peletada. Parem oleks ehk olnud kasutada nahaga kana, mis oleks värvi endasse imanud ja liha klaariks jätnud. Ma ei tea. Proovimise asi.
Siis andsid toidule kuuma kuniks vein ära kees. Sellega oli lobi valmis. Serveerisn koos tumeda riisiga. Viimasega astusin osaliselt ämbrisse, kuna ei leotanud seda varem. Ilma leotamata ei anna teda hästi pehmeks keeta. Vähemalt minu kasutatud Valencia riisi. Pakil oli soovitus panna riis koguni 24 tunniks eelnevalt likku. Pean proovima. Aga teil tasuks kanarooga ka proovida, polnud ta nii hull midagi. Mina pole lihtsalt eriline kana sõber.

For Laima - Scaloppe alla Siciliana

If to follow a recipe you need:
500-600 g veal rump cutlets
1 shallot
4 ripe tomatoes
1 stalk celery
30 g butter
1 onion
2 cloves garlic
hot red chilly pepper
white vine
1 can black olives
parsley
olive oil

You have to cut tomates and olives, remove the pits. Melt butter with 3-4 tablespoons olive oil and brown the cutlets in it on both sides. Add salt and pepper to taste.
Chop the celery with carlic and shallot (I did not use it). Saute until just transparent in olive oil with two hot pepper cases. Pour over half cyp of wine and cook until wine evaporated.
Add tomatoes and the pitted olives and simmer over medium heat for about 10 minutes. Add the meat and simmer 5 minutes more. After that it should be ready for serving.

BUT... in the sauce you tried at my place was not included meat. I made all I wrote before, but without meat. I suggest the last one if you prepere already meat of different kind. If not, of course, take the first instruction.

La Polenta

Mis ta nüüd siis oli? La Polenta. Ei mingit saladust. Võtke üks tass maisijahu. Ma pole kindel, kas maisihelvestega saab maisijahu asendada. Igatahes ei soovita ma proovida. Siis võtke veidi rohkem vett. No nii 1½ klaasi. Laske otse kraanist, kui te just Indias ei ole. Mõned poosetavad ja keedavad isegi toitu pudeliveega. Samas ahmivad poepitsaga oregoni sisse nii, et näost rohelised. Ma ei tea, kumb maitseb ikka hullemini, kas kloor või oregon. Mina isiklikult eelistan esimest. Siis on teil vaja piima või koort. Juustu. Tera võid.
Teha nii. Vesi potti, pott tulele. Ma ei usu, et keegi istuks poti peale, et vett soojaks ajada. Munaootel vinguvale kasupojale soovitan ikka munale istuda ja proovida, et kas saab rutem. Te arvab, et ega vist ei saa. Ja muna läheks ka katki.
Kohe hakata maisijahu juurde segama. Tuli olgu väike! Kui mass on ühtselt tihke, pange piima. Nii parajalt. Nagu teete mannaputru. Ma ei pea ju ometi seletama, kui paks või vedel mannapuder olema peaks. See mis on kuumalt vedel, on jahtunult poolvedel ja see mis kuumalt poolvedel, see jahtunult suisa paks. Pange ka või ja juust. Ja siis segage. TULI IKKA VÄIKE! Kui tundub, et on selline mõnus ühtne tihke mass, siis aitab. Lõpp. Pliit välja. Energiat tuleb ka säästa. Kõik kokku võtab umbes 20 minutit.
Millega seda putru süüa? Maitse asi. Ma ei usu, et moosiga kõlbaks.
Marta tegi sinna juurde salsa kastet. See käis nii, et võttis kolm-nelisada grammi sealiha. Ühe sibula. Praadis. Keeras peale 400 grammi tomatipastat. Pani juurde külmutatud herneid. Lisas purgiseeni. Paprikat. Pani soola, pipart. Keetis veidi. Lõpuks lisas maitseks suhkrut. Oli kah. Päris hea. Polnud viga. Aga mina olen sellisest salsast nii küllastunud, et otsiksiksid teisi lahendusi. Õnneks koidab üks mul peas.
See oli Guadixis. Restoran. Nimeks Mayor Caza. Selline jahiteemaline. Õdus. Hirve ja teiste loomade pead seintel tekitasid veidi eelarvamusi, aga muidu oli peen restoran. Kallis ka. Arve kolme oli ligemale 50 eurot. Jossu sõi ainult friikaid. Mina võtsin, oli ma ei mäleta seda hispaaniakeelset nime enam, endale hirveliha. Tegelikult oli seal liha napilt. Põhiliselt oli rasvane vedelik. Ma arvan, et see sarnanes veidi guljaššile. Seal oli sees kastaneid, pähkleid ja isegi külmutatud põldmarju ja sõstraid. Kokku oli see nii rica comida, et pole vist eales midagi sellist saanud. Miks mitte teha midagi taolist La Polenta kõrvale? Proovida ju võiks. Kui ma ära teen, siis kirjutan. Teie proovige seniks salsat, kuini teil ka sellest kõrini saab.

La Polenta
Harina de maiz – 1 taza
Agua – 1½ taza
Leche o crema leche
Queso
Matequilla

Preparacion
Agua fria en la olla, se agrega la harina de maiz y se cueze a fuego lento, cuando se compacta. Se agrega la leche y queso. Tiempo de coccion 20 minutos.

Kõigepealt teeme mõned asjad selgeks. Esiteks, ma ei ole kokk. Teiseks, ma ei ole ka nõudepesija. Kolmandaks, ma ei tööta sugugi toitlusasutuses. Neljandaks, ma ei peaks üldse süüa tegema. Olgu, vahel, oma väiksele tütrele, naisele ja kasupojale. Viiendaks, kui ma üldse midagi teen, siis ainult kasu, au või kuulsuse nimel.

Nüüd te siis teate, miks ma kokandusveergu loon. Ma ei hakka arvatavasti siia poliitilisi kommentaare postitama. Kuid ainult jumal teab, mis elu tuua võib. Ma ei postita ka religioosseid sõnavõtte. Ent ainult kuradile on teada.... Ma ei kavatse kirjutada siia oma igapäevaelust. Sest sellest kirjutab mu väike tütreke (vt iirjarvik.blogspot.com). Ja ma ei hakka siin ajama ka mingit filosoofilist mulli, sest selleks on loodud ülikoolide juurde filosoofia departamendid.

Ma heietan siia peamiselt toidu ümber keerlevaid mõtteid. Ilmselt mitte näljase inimese mõtteid, sest need tulevad mulle vaevalt pähe. Me vist ei suuda ennast mõelda kaks tundi tagasi söögilaua tagant või külmakapi kallalt irdunutena vaeste aafriklaste maailma. Meie jaoks on nälg see, kui me ei saa mõne tunni tagant regulaarselt midagi põske pista. Seetõttu ma kirjutan sellelt, mida ma mõtlen, kui mõnda rooga valmistama hakkan. Näiteks, kas ma tunnen viha kellegi vastu või on mul mõnest elemendist nii siiber, et soovin muud proovida.

Minu lemmikuks on latiino köök. Mida see tähenab, ma veel ei tea. Ma püüan hispaania ja paraguai kogemusi oma toitudesse lõimida. Muidugi satub sinna vahele ports eestipärasust. Veidi ehk vene ürti. Võibolla tera saksa ja itaalia kööki. Mis välja tuleb, see jääb teiste otsustada.

Ma loodan, et ühel päeval on siin nii palju erinevaid retsepte, mõtteid, ideoloogialöga, et sellest saab ühe kena köögi kokku panna. Kui siis asjad klapivad, siis tulevad ehk ka lauad ja sööjad raskete rahakottidega.

Üks küsimus vaevab mind veel. Mis keeles kirjutada? Eesti keelest on kõige lihtsam. See jookseb kõige voolavamalt sõrmede alt. Inglise keeles on mõtet, siis saaksid mõned mitte-eestlased oma näppe sellesse potti toppida. Hispaania keeles tasuks ka. Siis leiaks ehk mõne vajaliku maitseaine, või miks mitte mereanni, meie patta. No vaatame, elu näitab, kas sellest pliidiga nurgakesest üldse elulooma saab.